Kaitseala

geoloogia

Silma looduskaitseala

Silma looduskaitseala (pindala 6643 ha) moodustati 1998. aastal. See hõlmab Haapsalu tagalahtesid ja kunagist Silmeni väina piirkonda, mis eraldas kuni 19. sajandi teise pooleni Noarootsit mandrist.

Merest tõusnud maa

Silma looduskaitseala on ligi 7000 ha suurune märgala, mis asub kiire maakerke piirkonnas. Valdava osa sellest moodustavad kiiiresti kinni kasvavad lahed ja jäänukjärved. Maa tõuseb siin merest kiirusega 1-2 mm aastas.

Kaitsealale jääb terve rida jäänukjärvi, mis paiknevad endise Silmeni väina alal. Kõige lõunapoolsem neist kaduvatest veekogudest – Riimi meri – asub vahetult õpikoja juures.

Veel 1715. aastal sõitis Peeter I praeguse looduskooli lähiümbruses asunud väinadest oma paatidega läbi. Kõrvalolevalt kaardilt on näha, milline siinse piirkonna rannajoon tollal oli.

Õpikoja ümber asuvad roostikud ja rannaniidud on merest kerkinud viimase 200-300 aasta jooksul. Praegu metsaga kaetud alad olid esimesed saarekesed, mis sajandite eest üle merepinna kerkisid. Üks esimesi merest tõusnud kohti oli tõenäoliselt Riimissaar, mis on märgitud juba XVI. sajandil koostatud kaartidele.

Kaart: Praeguse Silma looduskaitseala piirkond 17. sajandil (Egon Erkmanni rekonstruktsioon). Kaitseala asub kunagise Silmeni väina kohal. 


kalevipoeg2

Läänemaa suurimad kivid

Silma looduskaitsealal on rohkesti rändrahne. Need on pärit viimase mandrijäätumise perioodist, kui jää kandis siia arvukalt suuri kivisid. Kõige suuremad neist on Kalevipoja ehk Truumani kivid, mis asuvad Võnnu poolsaarel. Need kivid võeti looduskaitse alla juba 1937. aastal. 

Õpikoja juurest pääseb kivideni vaid väga külmal talvel, kui lahte katab paks jää. Noarootsi poolsaarel saab kivideni matkata Saare mõisa juurest. See on pikk ja väsitav retk.

Kahest rahnust suurem on 5,5 meetri kõrgune. Rändrahnud koosnevad rabakivist ning on tõenäoliselt pärit Ahvenamaa saarestiku piirkonnast. 

Roostikud ja rannaniidud

Silma looduskaitsealal asuvad roostikud on oma pindalalt Eestis 2.-3. kohal. Pilliroog moodustab  merelahtede ja järvede ümber kauni mustri. Lindudele on roostikud väga olulised pesitsuspaigad, millega on seotud ligi 20 mujal Euroopas ohustatud linnuliiki. Neist on kindlasti üks põnevamaid hüüp, kelle häälitsus meenutab pudelisse puhumist. Tema hääl kostub vaikse ilmaga paari-kolme kilomeetri kaugusele.

Et looduskaitsealal jaguks eluruumi ka madalat taimestikku armastavatele linnuliikidele, hooldavad siinsed talunikud sadu hektareid rannaniite. Lihaveistega karjatamine annab lindude kõrval eluruumi ka paljudele taime- ja putukaliikidele.


 Tiivuliste paradiis

merikotkas

Merikotkas / Tarvo Valkeri foto

Silma looduskaitseala kuulub rahvusvahelise tähtsusega märgalade (Ramsari alade) hulka. Kevadel ja sügisel peatuvad siinsetel veekogudel kümned tuhanded vee- ja rannikulinnud. Eriti tähtis peatuskoht on see luikedele, hanedele ja ujupartidele. Kuna vee sügavus on siin kohati vaid pool meetrit,  saavad nad merepõhjast kergesti kätte veetaimi ja selgrootuid. 

Kalarohkuse tõttu kogunevad lahele toitu otsima ka haigrud, kormoranid ning arvukalt merikotkaid. Seda uhket lindu näeb enamik siinseid linnutorne külastatavatest inimestest. Kevadel on kõige rohkem linde aprilli algusest mai keskpaigani. Suvel on linnuelu vaiksem. Enamik linde pesitseb varjatult roostikes või tillukestel laidudel.

Sügisel on kõige silmatorkavamad lahele ööbima kogunevad sookured. Nende nägemiseks ja kuulamiseks tasub linnutornidesse tulla paar tundi enne päikeseloojangut.


vaatetorn2

Vaade Saunja tornist / Rando Pajuste foto

Kaitseala külastajale

RMK matkarajad 

matkarada

Saunja õpperada / Saare õpperada / Tahu õpperada

RMK vaatetornid 

vaatetornidKirimäe vaatetorn

Kaitseala voldik (Keskkonnaamet, 2012)

ESTENG / RUS