Silma looduskaitseala loodi 1998. aastal. See hõlmab Haapsalu tagalahtesid ja endise väina piirkonda, mis eraldas kunagist Noarootsi saart mandrist.

Madalad veesilmad

Silma looduskaitseala veekogud on väga madalad. Merelahtede ja järvede keskmine sügavus on kuni meeter, sageli alla selle. Siinsed järved on omapärase tekkelooga – kunagi olid siin lahesopid, maismaa kerkides aga kaotasid need oma kunagise ühenduse merega. Selliseid järvi kutsutakse jäänukjärvedeks ehk rannikulõugasteks.

Silma madalad lahed ja järved on väga kalarikkad, kuid külmadel talvedel jäätuvad need sageli peaaegu põhjani ja kalad jäävad hapnikupuudusesse. Seepärast peab siin hästi vastu vaid koger, kes suudab talvised keerulised tingimused üle elada.

Palju pilliroogu

Maapind Loode-Eestis kerkib kiiresti ja maismaa eest taanduva mereala vallutab esimesena pilliroog. Kui heita Silma looduskaitsealale kotkapilk kõrgest õhust, hakkavad esimesena silma just veekogusid ääristavad laiad pillirooväljad. Roostik Haapsalu lahe ja Noarootsi jäänukjärvede ümber on üks Eesti suuremaid.

Pilliroog kõrgub paari-kolme meetriseks. See on suurepärane elu- ja peidupaik paljudele putukatele, kaladele, lindudele ja imetajatele.

Tiivuliste paradiis

Silma looduskaitseala on kevadel ja sügisel lindude paradiis. Rändlindude aeg algab kevadel esimeste jäälahvanduste tekkimisega ning kestab mai keskpaigani. Sügisel koondub põhiosa rändajatest siia septembris-oktoobris. Madalatel lahtedel peatub korraga tuhandeid, mõnikord kümneid tuhandeid veelinde. Sügisel kogunevad lahele ööbima sookured, kelle vali kontsert pakub unustamatu looduselamuse. Harva möödub siin päev merikotkast nägemata.